17 september 2020

Teodor kaheksakuune

Aeg lendab ja ma ikka veel kirjutan seda postitust. Nädal aega nokitsen juba selle kallal. Kord ei oska midagi kirjutada, siis avastan, et pildid vaja kaamerast ära võtta ning siis ärkab üks põnn varem ülesse kui ma plaaninud olen ning õhtuti ma enam üldse ei jõua midagi korda saata ja peab lootma, et päeval on mul vabam hetk. Nüüd lõpuks sain valmis. Siit see siis tuleb.
16. augustil näitas Teodor, et ta oskab käputada. Asjatas põrandal oma ussiga ja viskas seda kaugemale ning siis pooljuhuslikult märkasin, et läheb edasi põlvedel. Siis oli mitu pikka nädalat ja ta isegi ei proovinud käputada. 9. septembril käputas meie imestuseks paar meetrit. Praegu ta mõnikord käputab väikest maad edasi, kuid siiski kaugemale liikudes kasutab ikkagi enamasti roomamistehnikat. Eks need vahemaad on ka meil üsna suured ning tuleb ikka kindlaid meetodeid kasutada, et edasi liikuda. Vaikselt, vaiksel.
Teodor hakkas ka usinalt istumist harjutama. Koguaeg potsatas pepuga ennast külje peale ning iga korraga üha paremini ning 1. septembril istus paar sekundit ilma toeta. See kogemus on hoopis teistsugune. Valter istus mul W-asendis esmalt ja alles 9. elukuul õppis normaalselt jalad ees istuma ja seda ka läbi füsioteraapia. Teodor siis näitas, kuidas tegelikult väikesed beebid istuma õpivad.
3. septembril otsustas Teodor trepist üles hakata ronima, mis veits seest õõnsaks võttis, sest nüüd peab teda rohkem jälgima hakkama või siis uurima trepipiirdeid, kuigi väga ei tahaks neid oma majja. Eks aeg näitab kui palju huvi need trepid tekitavad ja kas üldse on vaja. Õnneks hetkel pole rohkem trepil roninud. Ja kuna turnimiseks juba läks, siis 9. septembril ajas ta ennast toe najal püsti. Ta on nii naljakas ning nunnu, kui ta püsti seisab, nii pisike veel ja juba seisab. Kui juhuslikult Valter teda ümber ei peaks lükkama, siis ta oskab ise ka käed ees ettevaatlikult maha tulla ning saan üsna rahulik olla ses osas. Valterit on vaja vaid õpetada, et ta kurja ei teeks, kuid üldiselt on ta väga hoolas ja armastav suur venna ning harva kui mõni deemonike tema sisse poeb.
Lõunaund teeb Teodor nüüd vaid 2x ning nende kellaajad on ka enamvähem paigas. Enamasti on esimene lõunauni kella 10st 12ni ja teine uni 15st 16ni. Õhtul lähme tuttu ikka nagu alati kell 20.00. Kõige suurem saavutus minu jaoks on see, et ma nüüd suudan kahte last korraga magama panna. Varasemalt ma ikka kutsusin kellegi enda juurde appi, et samal ajal kui ma Teodorit tuttu panen, mängib keegi Valteriga ning siis saan kella 9st ise Valteri tuttu panna. Nüüd, kui pean üksinda vahepeal hakkama saama, siis tuleb Valter ka meiega kell 8 tuttu, jääb küll meie voodisse magama, aga boonus on see, et vahest jääb Valter juba enne kella 9t tuttu ja saan veidikene rohkem enda aega. Muidugi öösel ei ole Teodor eriti armuline ja ärkab 2-4x öö jooksul. Meil siin oli paar unetut ööd ka ning selliseid öid, kus ma pidin teda käruga uuesti tuttu aitama, sest mitte midagi muud ei sobinud. Ikka juhtub ja anname andeks.
Lisatoidu söömisega on meil ka väga hästi läinud. Saab peamiselt näputoiduna seda, mida isegi sööme, vb mõne boonustootega. Kotletid, bataat, pasteedivõiku, pirn, banaan, avokaado ja maisikrõbinad lähevad kõige meelsamini suhu. Nüüd saab ta ka väiksemate tükkidega ja pudruportsuga väga hästi hakkama ning oskab kasutada eeltäidetud lusikat, kusjuures see on lausa hitt. Mina muudki panen köögiviljapüreed peale ja tema siis pistab lusika endale suhu. Pärast on loomulikult kõik ninasõõrmed ja juuksed koos, aga pole hullu. Leidsin ühe väga hea söömispõlle, mis tglt on mõeldud veel ühe ümara kandiku külge kinnitamiseks, aga saan seda edukalt panna Stokke tooli kandiku vahele kinni. Nii on söögikoht puhas ja laps ka.
Augusti lõpus võtsime aega, et üle pika aja haiged olla. Teodor põdes kolmepäevapalaviku ära, mis oli üsna kurnav nii minu kui lapse koha pealt. Tal oli väga halb olla, sest palavik oli pidevalt üle 38 ning paaril korral ka 39.5, kuid siis pidin juba alandajat andma. Tahtis palju magada ning lähedust saada. Kui Valteril lasteaed algas ja ta vaid 3,5 päeva käidud sai, tõi ta koju koleda tatitõbi, mis nakatas meid kõiki ja saime nädala jagu veel kõik koos kodus olla ning ma katsetasin vist kõikvõimalikud ravimisvõtted ära, mis ma vähegi leidsin. Terveks me saime, aga aega läks ikka nädal. Nagu öeldakse siis ravides saab terveks nädalaga aga ilma ravimiseta 7. päevaga. Vot nii.

Järgmisel kuul siis uued seiklused.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar